Piinlik küsimus I
Ragnar osaleb kursusel, kus tudengid peavad kirjutama essee ja seejärel arutama üksteise töid. Tänu oma töökogemusele on Ragnar teemaga paremini kursis kui tema kaasõppurid. Ta täheldab, et enamik kaasüliõpilaste küsimusi on ebamäärased ja liialt toetavad – isegi siis, kui essees on selgeid puudusi. Näiteks lausub üks tudeng: „Sa oled kõik olulise välja toonud, aga mis on sinu arvates peamine sõnum?“ Ragnar ei ole sellega nõus, sest tema arvates on essees mõned põhimõisted segamini aetud.
Mida sina Ragnari asemel teeksid?
- 1. Lähtuksin põhimõttest, et vead ei aita kedagi. Juhiksin neile rahulikult tähelepanu ja selgitaksin, kuidas neid oleks võimalik parandada.
- 2. Lähtuksin õppejõu seatud ülesandest ja esitaksin oma kriitika niiviisi, et minu küsimus sisaldab juba võimalikku õiget vastust.
- 3. Ma mõistan, et enamik kaasüliõpilasi pole ülesandesse süvenenud, aga ma ei osutaks nende vigadele, sest see on õppejõu ülesanne. Kiidaksin kõiki ettekandjaid mõne detaili eest, millele nad on rohkem tähelepanu pööranud.
- 4. Minu roll sellel seminaril ei ole demonstreerida kaasüliõpilastele oma erialast pädevust, aga ma esitaksin täpsustavaid küsimusi, vältides samas kriitikat. Alustaksin oma küsimusi sõnastusega: „Kas ma saan õigesti aru, et …?“
- 5. Kuna minu küsimused võivad panna ettekandja piinlikku olukorda, kus nad ei pruugi osata vastata, küsiksin vaid mõned küsimused enesekindlamatelt tudengitelt.